Algus oli paljutõotav, leidsime rattaraja, kust sai kenasti ja tempokalt edasi. Aga siis....
Jeerum, trepid! Üles sai vaid kolmekesi üht ratast vinnates. Ja sedasi siis viis korda järjest,uhh. Edasi minnes aga veel toredam üllatus, megasuur järsk laskumine.
Laskumisega said kõik kenasti hakkama, kõvasti pidurdades ja vänderdades, ratas muidugi käekõrval, ega me enesetapjad pole. Aga arvake ära, mis meid alla jõudmisel ees ootas? Muidugi vägev tõus!
Nõnda me siis jukerdasime nende mägede ja orgude vahel. Sõidutempo oli teadagi päris olematu. Vahepeal pumpasid poisid Filosoofi rattale parandusvahtu sisse, ilmselt liiga suur koormus rehvile.
Tupsunupsu aga võttis kõike stoilise rahuga ja nautis loodust.
Rehv sai mõneks ajaks töökorda ning igaks juhuks toodi Filosoofile ka varurehvid sugulashinge poolt.
Siin me siis kõik oleme, selliste koormatega. Eks igaüks kannab ise oma risti ning egas kellelegi anta rohkem kui ta kanda suudab. Mis ma ikka targutan, räägin, mis edasi sai.
Teekond läks täitsa rappa. Sõitsime Viru raba äärt nagu kord ja kohus, väljusime sealt kaardi järgi õigesti. Kaardid olid aga uuendamata, gpsi järgi tuvastasime, et õige rada läheb hoopis mujalt. Sõitsime siis aga tagasi, mis ikka. Hädapasunal olid rahustid vist otsa saanud, tal hakkasid kõige selle mõllu peale pasunad tööle. Et ikka nii hull rada, oleks ta seda vaid teadnud jne. Tigedikul leidus selle peale ajutine lahendus.
Jõudsime Pikkjärvele. Hädapasun undas, et ujuma peab ka, mis matk see selline on, kui supelda ei saa. Hää küll, ujume siis. Hädapasun kohe õnnelikult esimesena vette, mina ja Tupsunupsu kohe järele. Tigedik tuli ka, aga kukkus kurja vanduma, et pagana külllllm. Hädapasun püüdis küll pritsida ja meelitada, ei midagi, Tigedik ujuma ei läinudki.
Edasi sõites sattusime Kõnnu suursoole, kus läksime mööda laudteed vaatetornide juurde. Küll ikka oli ilus vaade, fantastiline! Hädapasun muidugi porises, et laudteed on vaid kahe lauaga, tema ei mahu ratta kõrvale kõndima.
Aga peale raba tulid jälle õudusrajad, megalaskumine ja siis megatõus. Ellu jäime :)
Lõpuks jõudsime Jussi telkimisalale. Kell oli ca 21.30. Väsinud, aga õnnelikud. Peale Tigediku, kellel olid suitsud otsa saanud. Küll ta rahmeldas ja rapsis. Pealegi on tal õnnestunud juba üksjagu esemeid ära kaotada, nokamüts, kohvitermos, joogipudel, paar vidinat veel. Nüüd me jälgime teda hoolikamalt, vaatame tema rahmelduskohad üle. Suitsu asemel keeras endale pihlakalehtedest pläru ja püüdis ette kujutada, et just nii asi käibki.
Tupsunupsu tegi aga lõkke üles, vägev naine, ma ütlen!
No miks siis kohe pihlakalehed, Eestis kasvab juba nime poolest popsutamiseks sobivamat kraami, nt hunditubakas ja põdrakanep :D
ReplyDelete