Neljas katsumustepäev

Tigedik püüdis varem ärgata, läks juba seitsme paiku lõket tegema. Tulemus- start kell 10.40. Läheb ikka aega nende hommikutoimingutega, pole midagi parata. Kõige rohkem võtab aega asjade kokkupakkimine ja ratta kordaseadmine, üksjagu tegemist on muidugi ka söögi valmistamisega ja nõude pesemisega, aga meil ei õnnestu kuidagi kiiremini teha kui 3,5- 4 tundi. Täitsa uskumatu, kuhu see aeg selle hommikujahmerdamistega kulub..

Noku lõkkeplatsilt läksime üle Kakerdaja raba laudtee, lükates ratast nagu kord ja kohus käekõrval. Hädapasunal ei tulnud õiged sõiduvõtted sugugi välja, nõnda läks ta oma koormaga puhta rappa. Laudtee pikkus oli 3,6 km, seega oli see mõnus hommikune jalutuskäik. Kui välja arvata need valusad kolksud, millega rattapedaal mind järjekindlalt ründas. Kuna olen eriliselt osav sinikate koguja, siis mu jalad on hetkel sellised nagu oleks kõvasti peksa saanud. Ilm oli hullult kuumaks läinud, päike küttis mõnuga. 

Peale väga ilusat Kakerdaja raba leidsime end täitsa normaalsel teel. Hetk hingetõmbamist ja janukustutamist ning sõit läks edasi Napu lõkkekohani. Seal me pikalt ei peatunud, sõitsime edasi Ardu poole.

Mõned kilomeetrid enne Ardut kiilus Tigediku ratas kinni, just mäest alla laskudes. Hea, et ülepeakaela ei käinud. Ratas kummuli ning uurima, mis tagarattaga juhtus. Kotid jättis ta rattale, see kiirustamine maksis hiljem kätte selle, et või oli kotis katki läinud, välja voolanud ja üles sulanud, õnneks taipasin selle võikarbi enne kilekotti mässida. Aga rattast, selgus, et pakiraam oli katki läinud ning selle tugiraam rattasse vajunud. Oioioi, jama värk!

Aga poisid panid pead kokku ja hakkasid MacGyverit mängima. Katkiläinud pakika sai külge monteeritud nii, et lammutati miski teine tööriist laiali ning pandi see siis pakika toeks. Väga leidlikud poisid, ei ole miskid nannipunnid :)

Poolteist tundi rattaremonti ning teekond jätkus. Filosoof ja Tupsunupsu olid varem ees ära läinud, arvasime, et ootavad meid mõnusalt Ardu söögikohas. Aga nemad lebotasid hoopis tee ääres ja võtsid päikest. Tupsunupsu looduslapsena leidis rohutirtsu, kelle kohe ka ära dresseeris.

Edasine tee läks läbi Ardu, lippasime ka poest läbi ning täiendasime ka varusid. Hädapasun ostis meile ka jäätist, mille temalt välja pressisime, määrates talle trahvi kiiruseületamise eest. Aga tegelikult on ta ikka väga hea südamega mees- ikka sellesama karu Miša loomu pärast. Kogu seltskonna eest hoolitses, ootas alati viimase inimese ära, vaatas, et kõik saaksid üle mägede ja orgude.
Meie teekond aga peale Ardut oli vaat et kõige igavam senisel marsruudil. Lisaks ei olnud enam tee peal ka viitasid, mis kinnitaksid, et oleme õigel rajal. GPS ja kaart aga seda väitsid. Lõpuks ühe punase-valge märgi siiski leidsime, aga seniseid rohelisi Oandu-Ikla matkatee tahvlikesi enam ei olnud. Nõnda kulgedes jõudsime järgmisse laagripaika- Hirvelaane telkimiskohta. 

Hirvelaane oli pisike telkimisala, erines teistest selles osas, et seal ei olnud vett. Õnneks elab seal lähedal sõber Viljar, kes päästis meid hädast ning tõi oma kodust suisa kaks korda korraliku laari vett. Aitäh Sulle!