Viies päev- selleks korraks kõik

Viies päev algas Tigedikul nagu ikka, juba seitsme paiku. Hommikupoole oli veidi sadanud, rohi oli märg ja need vähesed puud, mis lõkkeplatsil leidusid, kah niisked. Tigedik tegi lõkke üles, sai sellega edukalt hakkama ning tegi sealjuures šamaanitantsu :)

Teisedki ärkasid tasapisi ja tulid järkjärgult oma kohvitasside ja pudrukaussidega ligi. Eelmisel õhtul olid kõik maruväsinud, küllap kuumus tegi liiga ning eks on ju ka eelnevatel päevadel üksjagu matkamist olnud. Iga hommik läheb aina uimasemaks, aga samas oleme juba omandanud rutiini ning tegevuste järjekorra, asjatut rapsimist on vähem.

Asusime teele kell 11.19, vihmaülikonnad seljas, sest ilm oli jahe, pilvine ja tuuline. Juba esimestel meetritel avastas Tupsunupsu, et esimene ratas on lössis. Ajutine pumpamine lahendust ei toonud, nii tuli ette võtta rehvivahetus. Nii Tigedik kui Hädapasun olid kohe aitamas, aga kuna mõlematel oli oma teooria rehvivahetusest, siis mõne aja pärast oli meil hoopis kaks Tigedikku, kes vastamisi teineteisele valjuhäälselt õpetusi jagasid. Tupsunupsu püüdis seal vahel ka nõu anda, aga kes seda ikka kuulis, egod olid ju nii suured :)

Rehv egodel vahetatud, jätkus teekond Raplamaa metsade vahel. Leidsime põneva koha, kus olid vanad bussipeatused ja tolmuimeja-kiiruskaamera.

Otsustasime minna läbi Loosalu raba. Rattatee läks küll sealt mööda, aga milleks lihtsamat teed minna, kui raskemat saab, eksole. Rappa jõudmiseks tuli minna mööda märga ja pehmet metsarada, mis kohati muutus suisa džungliks. Tupsunupsu ja Hädapasun läbisid selle suuremalt jaolt ratta seljas, teised jalutasid.

Ja algaski laudtee läbi Loosalu raba. Tee pikkus oli ca 4 km, läbis nii paksemat metsa kui ka lageraba. Saime päris märjaks, vihm, tuul ning märjad taimed vastu jalgu tegid olukorra ekstreemsemaks. Minul kostusid vandesõnad ikka paarikümnel korral, kui see k..dima pedaal jälle vastu jalga laksatas. Te ei taha teada, kui sinise-punasekirju üks jalg võib välja näha :)

Tigedik demonstreeris keset rabavihma viriseja nägu, aga ega tal tegelikult polnud häda midagi. Kuulas aga raadiost mussi ning jälgis, et mulle otsa ei sõidaks. Otsasõitmist juhtus sellegipoolest, sest ma pidin pidevalt pedaaliga kaklema ning pause tegema.

Laudteelgi oli takistusi, mida pidi oma koormaga ületama. Kuna nõksud olid varasemalt juba omandatud, pääsesime nendest hõlpsasti üle.

Edasine tee läks peamiselt kruusa- ja asfaltteed pidi Lellesse. Lelles käisime poes ning seal sündis otsus- seekord jääb matk ühiselt pooleli ning jätkame järgmisel aastal. Põhjuseks see, et Filosoofil oli  järgmisel päeval koolitus ja Hädapasunal lõpeb puhkus, mistõttu peab ta esmaspäeval tööl olema. Ülejäänud seltskond oleks võinud küll jätkata, aga me olime juba kokku kasvanud ning tahtsime siiski koos raja lõpuni käia. Tupsunupsu sõitis rongiga Viljandisse, ülejäänud neli Tallinnasse. Hädapasun läks sealt järgmise rongiga koju Tartusse. Igati vahva retk oli!

Järgmise postitusega teen kokkuvõtte matkast, kogun vahepeal kokku ka teiste pildid ja kommentaarid ning täiendan varasemaid postitusi. Seniks aitäh kaasaelajatele!

Neljas katsumustepäev

Tigedik püüdis varem ärgata, läks juba seitsme paiku lõket tegema. Tulemus- start kell 10.40. Läheb ikka aega nende hommikutoimingutega, pole midagi parata. Kõige rohkem võtab aega asjade kokkupakkimine ja ratta kordaseadmine, üksjagu tegemist on muidugi ka söögi valmistamisega ja nõude pesemisega, aga meil ei õnnestu kuidagi kiiremini teha kui 3,5- 4 tundi. Täitsa uskumatu, kuhu see aeg selle hommikujahmerdamistega kulub..

Noku lõkkeplatsilt läksime üle Kakerdaja raba laudtee, lükates ratast nagu kord ja kohus käekõrval. Hädapasunal ei tulnud õiged sõiduvõtted sugugi välja, nõnda läks ta oma koormaga puhta rappa. Laudtee pikkus oli 3,6 km, seega oli see mõnus hommikune jalutuskäik. Kui välja arvata need valusad kolksud, millega rattapedaal mind järjekindlalt ründas. Kuna olen eriliselt osav sinikate koguja, siis mu jalad on hetkel sellised nagu oleks kõvasti peksa saanud. Ilm oli hullult kuumaks läinud, päike küttis mõnuga. 

Peale väga ilusat Kakerdaja raba leidsime end täitsa normaalsel teel. Hetk hingetõmbamist ja janukustutamist ning sõit läks edasi Napu lõkkekohani. Seal me pikalt ei peatunud, sõitsime edasi Ardu poole.

Mõned kilomeetrid enne Ardut kiilus Tigediku ratas kinni, just mäest alla laskudes. Hea, et ülepeakaela ei käinud. Ratas kummuli ning uurima, mis tagarattaga juhtus. Kotid jättis ta rattale, see kiirustamine maksis hiljem kätte selle, et või oli kotis katki läinud, välja voolanud ja üles sulanud, õnneks taipasin selle võikarbi enne kilekotti mässida. Aga rattast, selgus, et pakiraam oli katki läinud ning selle tugiraam rattasse vajunud. Oioioi, jama värk!

Aga poisid panid pead kokku ja hakkasid MacGyverit mängima. Katkiläinud pakika sai külge monteeritud nii, et lammutati miski teine tööriist laiali ning pandi see siis pakika toeks. Väga leidlikud poisid, ei ole miskid nannipunnid :)

Poolteist tundi rattaremonti ning teekond jätkus. Filosoof ja Tupsunupsu olid varem ees ära läinud, arvasime, et ootavad meid mõnusalt Ardu söögikohas. Aga nemad lebotasid hoopis tee ääres ja võtsid päikest. Tupsunupsu looduslapsena leidis rohutirtsu, kelle kohe ka ära dresseeris.

Edasine tee läks läbi Ardu, lippasime ka poest läbi ning täiendasime ka varusid. Hädapasun ostis meile ka jäätist, mille temalt välja pressisime, määrates talle trahvi kiiruseületamise eest. Aga tegelikult on ta ikka väga hea südamega mees- ikka sellesama karu Miša loomu pärast. Kogu seltskonna eest hoolitses, ootas alati viimase inimese ära, vaatas, et kõik saaksid üle mägede ja orgude.
Meie teekond aga peale Ardut oli vaat et kõige igavam senisel marsruudil. Lisaks ei olnud enam tee peal ka viitasid, mis kinnitaksid, et oleme õigel rajal. GPS ja kaart aga seda väitsid. Lõpuks ühe punase-valge märgi siiski leidsime, aga seniseid rohelisi Oandu-Ikla matkatee tahvlikesi enam ei olnud. Nõnda kulgedes jõudsime järgmisse laagripaika- Hirvelaane telkimiskohta. 

Hirvelaane oli pisike telkimisala, erines teistest selles osas, et seal ei olnud vett. Õnneks elab seal lähedal sõber Viljar, kes päästis meid hädast ning tõi oma kodust suisa kaks korda korraliku laari vett. Aitäh Sulle!

Kolmas päev seiklustega

Kolmandal päeval püüdsime kiiremini startida, see peaaegu õnnestus, saime isegi kell 11 minema :)

Tigedik oli veel tigedam, suitsunälg juba nii suureks läinud. Pihlaka asemel proovis lepalehtedest pläru teha, aga see muidugi ei aidanud. Tuuseldas ja tormles, torises ja hädaldas. Jussi matkarajalt läksime kogemata jalgsimatkajate teed mööda ja ennäe, lemmikkoht- trepp!

Egas midagi, kes sai ise alla, keda igaks juhuks suure koorma tõttu turvati.

Mägiteed, laudteed, liivateed jätkusid, aga ega me muud oodanudki :) Kuskilt keerasime jälle valesti, aga tagasi õiget teed otsima ei läinud, sõitsime gpsi järgi maanteele ja sealtkaudu Aegviitu.

Tigediku ratas oli kõveraks läinud, peksis seda muudkui tee peal, lootes, et läheb sirgemaks. Muidugi ei läinud, nii sõitiski oma häälitseva veloga. Vähemalt kuulsin kaugelt, et ta on ikka rajal.

Aegviidus oli lõpuks pood! Tigedik sai oma suitsud kätte, süüa ostsime ka kõvasti, lisaks käisime Piibe kohvikus lõunatamas. Aegviidu looduskeskuses saime ka pesta. Täitsa inimese tunne tuli lõpuks :)

Aegviidust edasi sõita oli lausa lust ja lillepidu. Teed olid ilusad sirged, tasased, mõned väiksed mäkketõusud vaid. Eelnevate päevadega võrreldes käkitegu!

Noku lõkkekohta jõudsime täitsa normaalsel ajal, kell oli 19.30. Tublid oleme!

Teine hull päev

Meil oli hea plaan startida kell 9.30, aga juhtus nii, et kogu see askeldamine võttis nii kaua aega, mistõttu väljusime laagriplatsilt alles kell 11.30.
Algus oli paljutõotav, leidsime rattaraja, kust sai kenasti ja tempokalt edasi. Aga siis....

Jeerum, trepid! Üles sai vaid kolmekesi üht ratast vinnates. Ja sedasi siis viis korda järjest,uhh. Edasi minnes aga veel toredam üllatus, megasuur järsk laskumine. 

Laskumisega said kõik kenasti hakkama, kõvasti pidurdades ja vänderdades, ratas muidugi käekõrval, ega me enesetapjad pole. Aga arvake ära, mis meid alla jõudmisel ees ootas? Muidugi vägev tõus!

Nõnda me siis jukerdasime nende mägede ja orgude vahel. Sõidutempo oli teadagi päris olematu. Vahepeal pumpasid poisid Filosoofi rattale parandusvahtu sisse,  ilmselt liiga suur koormus rehvile. 

Tupsunupsu aga võttis kõike stoilise rahuga ja nautis loodust. 

Rehv sai mõneks ajaks töökorda ning igaks juhuks toodi Filosoofile ka varurehvid sugulashinge poolt. 

Siin me siis kõik oleme, selliste koormatega. Eks igaüks kannab ise oma risti ning egas kellelegi anta rohkem kui ta kanda suudab. Mis ma ikka targutan, räägin, mis edasi sai. 

Teekond läks täitsa rappa. Sõitsime Viru raba äärt nagu kord ja kohus, väljusime sealt kaardi järgi õigesti. Kaardid olid aga uuendamata, gpsi järgi tuvastasime, et õige rada läheb hoopis mujalt. Sõitsime siis aga tagasi, mis ikka. Hädapasunal olid rahustid vist otsa saanud, tal hakkasid kõige selle mõllu peale pasunad tööle. Et ikka nii hull rada, oleks ta seda vaid teadnud jne. Tigedikul leidus selle peale ajutine lahendus.

Jõudsime Pikkjärvele. Hädapasun undas, et ujuma peab ka, mis matk see selline on, kui supelda ei saa. Hää küll, ujume siis. Hädapasun kohe õnnelikult esimesena vette, mina ja Tupsunupsu kohe järele. Tigedik tuli ka, aga kukkus kurja vanduma, et pagana külllllm. Hädapasun püüdis küll pritsida ja meelitada, ei midagi, Tigedik ujuma ei läinudki.

 Edasi sõites sattusime Kõnnu suursoole, kus läksime mööda laudteed vaatetornide juurde. Küll ikka oli ilus vaade, fantastiline! Hädapasun muidugi porises, et laudteed on vaid kahe lauaga, tema ei mahu ratta kõrvale kõndima. 

Aga peale raba tulid jälle õudusrajad, megalaskumine ja siis megatõus. Ellu jäime :)

Lõpuks jõudsime Jussi telkimisalale. Kell oli ca 21.30. Väsinud, aga õnnelikud. Peale Tigediku, kellel olid suitsud otsa saanud. Küll ta rahmeldas ja rapsis. Pealegi on tal õnnestunud juba üksjagu esemeid ära kaotada, nokamüts, kohvitermos, joogipudel, paar vidinat veel. Nüüd me jälgime teda hoolikamalt, vaatame tema rahmelduskohad üle. Suitsu asemel keeras endale pihlakalehtedest pläru ja püüdis ette kujutada, et just nii asi käibki. 

Tupsunupsu tegi aga lõkke üles, vägev naine, ma ütlen!

Esimene ekstreemne päev

Esimene matkapäev algas meil kell 11, kui jõudsime lõpuks kõik söögid söödud ja pakitud. Ilm on juba ok, sadu on lakanud. Sõitsime Oandusse, saime templid passidesse (meil Tigedikuga on need vinged matkadokumendid), võtsime kaevust vett, vaatasime veidi ringi ka. Ja päris ametlik teekond algas!

Nagu näha, on kõik hästi optimistlikud veel. Kui me teaksime, mis meid ees ootab....

Teekonnal kohtasime üksteise järgi takistusi, nu näiteks ülisuured puud olid maha langenud ning pidime rattaid neist üle tõstma. Kui palju neid puid oli, lugemine läks sassi, aga eks ta kuskil 15 kanti võis olla.  Filosoof lendas oma rattaga käbla, aga õnneks mõnus pehme pinnas, hea vahepeal pikutada :)

Põikasime Võsult läbi, Hädapasun soovis seda kuulsat kohta näha. Ostsime poest natuke süüa. Hädapasun tahtis Käsmu ka minna, aga niipalju me ei viitsinud.

Muide, Hädapasun ei hädalda enam üldse. Väidab, et tal on Ellujäämise õpik kaasas ning saab hakkama. Aga ristisime ta Mišaks. Nu sellema olümpiakaru järgi, kes võiks küll tšempion olla, aga ei saa, sest ta hea süda ei jäta teisi hätta. Kihutas küll jõuliselt ette, aga siis ootas kõiki järgi, aitas teisi üle puude ja mägede.

Tegelik matkajuht on hoopis Tupsunupsu. Tema on stabiilne ja kiire, märkab teemärke ja viib meid kindlalt kohale. Sõidab kuskile ette ära ja siis ootab teisi nurga taga pikutades või pläru tõmmates. Tegelikult võiks ta olla hoopis Pohhuist. Teda ei kõiguta küll miski, ei mäed, orud, liivateed, kännujuurikad, kitsad metsarajad jm.

Tigedikul on ka midagi viga, ei tigetsegi suurt enam. Temale pigem meeldivad takistused ja raskused.
Mina- ah, ega ma sellest matkast midagi kerget oodanudki, olin kõigeks valmis. Küll me hakkama saame, sellise koosseisuga on väga äge sõita.

Ööbima jäime Nõmmeveskile, plaanisime alguses küll Kalmeoja kanti jõuda. Lugesin aga matkaraamatust, et sinna sõites on palju rasket rada.  Jätsime parem hommikuks.  Seega sõitsime esimesel päeval läbi ca 39 km. Hirmus vähe ikka küll. Peame ikka varem tõusma ja rohkem sõitma.

Tigedik ja Tupsunupsu üritasid kala püüda, aga ei näkanud. Ju siis pole õige koht, kalad on kuskil mujal.

Tupsunupsu ööbis seekord telgis, otsis pehmema sambliku, sest magamisalust pole. Eelmisel ööl pikutas laavus, seljale see kõva ase ei meeldi. See- eest ööbisime nüüd Tigedikuga laavus, mis on päris tore metsatuba, natu külm siiski oli. Aga ega telgis parem pole, sama külm ja niiske. Peab ikka korralikuma varustuse soetama. Teisedki kurtsid, et hommikupoole hakkas jahe.

Aga muidu superilus koht, vaadake ise. Eriti kuldse õhtupäikesega :)

Ja olemegi stardis!

Niisiis, nagu plaanitud, olemegi tänasel jaanipäeval startinud. Andu tuli meile järgi piraka haagisega, sest mine tea, kui suured need rattad on. Me kolmekesi koos Tigediku ja Hädapasunaga (kes imekombel tuligi) saime siis sellise uhke eskordiga kohale. Tupsunupsu tuli Tartust bussiga Rakverre ja väntas rattaga Sagadi kanti, saime ta sealt kätte. Filosoof tuli oma autoga, ema viis tal masina koju tagasi. 

Esimene peatuspaik ja viimane korralik õhtusöömaaeg enne hullu matka oli esimestel saabujatel Altja kõrtsus.

Laagriplatsi jõudes tervitas meid tavaline Eesti jaanivihm. Aga tavalisi eesti mehi ilm ei heiduta, nõnda tegigi Filosoof huvitavatest vidinatest koostatud ahjust lõkke üles ja keetis teed.

Me teised tegime ka asjalikku nägu ja panime telgid püsti, Tigedik tegi ka teed ning Tupsunupsu sõi sõbranna kingitud leiba avokaadoga. Hädapasun on vist rahusteid söönud, täna kuidagi ei virisegi, ometi vihmane ja märg kõik...

Aga siin on ilus. Otse laagriplatsi kõrval on Mustoja, nii kaunis! Meri on ka kohe kõrval. Kolasin ringi ja tutvusin kodumaaga. Teised seltsilised aga ei viitsinud minuga ümbrust uurida, arvasid vist, et liiga märg, ju hommik on õhtust targem.

Andu on viimasel ajal karudest rääkinud. Nu et neid on kuidagi palju ja me peaksime matkal ettevaatlikud olema. Peale meie kohaletoomist helistas paari tunni pärast, küsis, kas karu juba meid nahka panna pole tahtnud. Ja mina just loen, et siinkandis neid vist olla jah. Õnneks Filosoofil on mett kaasas, ehk Mõmmi soovib seda? Hädapasun tundub küll natuke muretsevat..

Igatahes, seiklus on alanud! Homme peale hommikusööki sõidame Oandusse ja siis ikka edasi võidukalt lõpuni!